21.09.2008 oli laupäev, aga see ei olnud mitte just-another-saturday. Sel õhtul läksin ma Eppu (blond; lühemat kasvu; ei tee vahet paremal ja vasakul) juurde, Britt (keskmist kasvu; armastab pikke jalutuskäike kesklinnast Õismäele) ja Kätlin (blond; keskmisest eestlasest lärmakam; sel hetkel äsja palka saanud) ka. Väike kuum tee, väike hea nali, väike süütu klatš - no the usual. Aga tõesti väike, sest hr.Kell Kümme hakkas koju jõudma, ja nii me jalad viisid meid Rimmi, ikka sinna kesklinna omasse.
No money, no fun, seda esimest meil väga polnud, ainult Kätlini taskupõhjas - küpsisepuru, kasutatud talongide ja ämblikuvõrkude vahel - oli tema äsja äsja teenitud palk, mis karjus "SPEND MEEE, SPEND MEEE" ja Kätlin kulutas, ei, ei, pigem ikka investeeris.
Jõudsime jälle Eppu juurde, seekord jõudsid Ott, Virgo, Kaur (reageerib ka nimele Ants) ja Harri ka. Total classreunion!
Õhtu edenes, meel edenes, protestivaim tõusis, telefonid läksid levist välja ja järsku sai raha otsa. No money, no fun, like you already know. Nii läkski mu kaksikõde Larissa eriti äksi täis ning lubas teha ükskõik mida, kui talle pileteid ostetakse ning keelt veel pehmemaks muudetakse. Lubas isegi minna KAS VÕI Hõbehäälele (lauluvõistlus; Laulukaruselli warm-up).
Neile mõte meeldis. Mina ei tea, mis mulle sel hetkel meeldis või mis ma arvasin või üldse kus ma olin, aga järgmisel hommikul oli mu käes leping:
"Mina Kristel lähen õppeaastal2008/2009 Hõbehäälele enda valitud lauluga".
That's how it all started.
Nüüd on asi nii, et see siin on minu kõige pikem postitus. Ning asi on nii, et saatuslik registreerimismeil on saadetud.
Võit on peaaegu taskus, only I might need one strong drink before.
